iseendale...

niih...ma ei tea, kas sellest üldse midagi välja tuleb, sest - ma ei oska enam üldse mitte midagi kirjutada - pilte teha on lihtsam...ja hetkel põnevam...
ja kuna tegemist on minu nö õpitoaga, siis hakkab pool tekstist olema kuskilt netist kokku otsitud materjal...näiteks hakkab siin juttu tulema muuhulgas ka linnadest, kus ma olen ainult korraks peatunud või läbi sõitnud ja siis ma tahaks natuke rohkem teada...


ma olin umbes viiendas klassis...järjekordselt oli kevadel tulemas parimate õppurite ehk oivikute päev...seekord oli preemiaks reis lätti - minu päris esimene reis välismaale...missiis, et läti piir asub minu kodust umbes 30 km kaugusel, aga see oli ikkagi välismaa...
meid viidi ühte suurde mõisa...ma ei mäleta, mis koht see oli, ma ei mäleta, mis meile seal räägiti, aga...pilt sellest hoonest on selgelt meeles...

meid viidi mingisse auto muuseumi...palju vanu ja uusi autosid, aga mind see ei huvitanud...
lill palus mul ühe halli värvi vana automudeli juures poseerida - tegi minust ja masinast pilti...tegelikult pildistas ta ju ainult auto pärast...ja minul palus ta auto juurde seista vaid sellepärast, et nii on kombeks - kui pildistatakse mõnd vaatamisväärsust, siis ju ikka poseerivad inimesed end koos sellega...
mulle ei meeldi pildid, kus inimesed poseerivad...see kunstlik pilt pole enam kunst...
...teadmata tabatud hetk...

kohustuslikus korras oli loomulikult ka väike riia linna tuur...giid rääkis...midagi...ma ei mäleta enam mida...:)

aga kõige ehedamalt on mul meeles see, kui me läksime köisraudteega sõitma...
lill tahtis koos minuga sõitma minna...ja mina: "hull oled peast või...mina küll surma ei taha saada...pealegi kardan ma kõrgust..."

lill oskab oma tahtmis saada...
...järgmisel hetkel olin ma selle sama (küllaltki logu) asja sees, mis sõidutas meid mööda trossi puudest kõrgemal...ma ei julgend end üldse liigutada ja hoidsin kramplikult mingist postist kinni ja mõtlesin, et kohe kukume alla...

aga ei kukkunud...
mul on hea meel, et lill oskab oma tahtmist saada - see kogemus oli meeldejääv...

kui jälle ohutult kahe jalaga maa peal olime, ostsime kuldkollast kuke-pulgakommi...
ühel tänaval oli palju merevaigu-müüjaid...me lillega läksime ka vaatama neid ehteid...ostsime ühelt toredalt vanamehelt endale pisikesed merevaigust ripatsid...tahtsime ühesuguseid, aga ükski ehe polnud teisega täpselt samasugune...

merevaik on ilus päikese käes...

see ripats seisis mul aastaid karbis - ma ei kandnud seda kordagi...umbes aasta tagasi avastasin ma selle jälle...nüüd on ta mul käel...

ma pöördun läti juurde kunagi tagasi, praegu ma sellest rohkem ei kirjuta...

teised...

üksinda...
sa astud oma toast välja ja...sa pole enam üksi...
...on ka teised uksed...maailmad...

inimesed, keda olen kohanud...
kohad, kuhu olen sattunud...

milliseks sina eilse päeva maalisid...?
mis oli sinu tänase päeva avastus...?
homme näed ja kuuled sa midagi, mida sa varem kunagi kuulnud ega näinud pole...
...koridor on pikk...
kop-kop...
:)

dusty springfield...put a little love in your heart...